That new thing called 2015

Aastavahetus on võikalt üle elatud ja juba seitse tundi seljataha jäänud. Siin ma olen varahommiku tundidel und otsides.
Kuidas möödus? No kuidas ikka, laudu koristades, jooke serveerides jaaaaaa kõike taolist tehes. Jesh, olin tööl. Tegin vähemalt 4 inimese tööd, kuna täna oli aastas ainuke päev, kus on meil lubatud töö ajal juua. No ja paljud võtsid joomist nagu noh, JOOMIST ikka. Sõnasõnalt.
 Ühesõnaga olid kõik purjus ja ei viitsinud midagi teha ja kuna mind alkohol ei sümpatiseerinud ning ei tahtnud homsetele kallitele kolleegidele ka mingit päris sitamaja jätta, kuna ma siiski hoolin eksole. Sellepärast võtsingi kandiku ja jooksin nagu pöörane kirgit mööda trahterit ringi iga võimaliku lauda koristades ja linu laiali vedades.
Ja see ilutulestik ... oli ilus, aga mulle meeldib end kurjaks ajada ja mõelda, et see oli meie jõulupreemia, mis vastu taevast lendas ja teiste inimeste silmad särama pani.

Aga ei muidu oli muhe. Aga kullaga üle valatud lemmikuid ei olnud tööl. Üks oli, aga see oli ka omadega teisel korrusel ning ka alkoholilembeline noor neiu!!
See ongi naljakas. Mul on omad ülimega lemmikuid, keda ma tahaks igapäev endaga tööle, et iga päev oleks sama naljakas ja tore kui need mõned. Ja kui ma näen, et lemmikuid ei ole, siis ma krimpsutan nina teistepeale ja ei olen antisotsiaalne ning sarkasmiga üleküllatud ja siis kõik heidivad. No asi pole teis eksole. Asi on graafiku tegijas (nimesid ei nimeta ja otsa ei vaata).

Ja vanalinn oli kole ja soovin, et oleksin selle vahele jätnud. Kainena pole see koht siiski see, kus imed juhtuvad ja unistused täituvad. Noored, te otsite seda valest kohast.