adulthood going great

Nii. Et siis viimane postitus oli palju sajandeid tagasi kooli vihates. Aga vat vat vat, ajad muutuvad ja ka mina olen kooliteele tagasi pürgimas. See, kas ma ka seda rada uuesti astuda saan, selgub ei varem ega hiljem kui esmaspäeval.
Üleüldiselt on asjad muutumas. Kontrast tuleviku ja mineviku vahel muutub silmale aina valusamaks. Kõik lähevad oma eludega edasi. Üleüldse olen tähele pannud, et mind saadab äärmiselt halb karma ja kõik mu parimad (jeh, kutsun neid isikuid nii siis) lähevad kuhugi ära. Kes maltale, kes kanadasse, kes on üldse tubli virk ja kraps ning pürgib tõesti hea tuleviku poole. Ja siis olen mina. Jään siia Tallinnasse edasi kopitama ja ilusat ja helget tuleviku ootama. Kui kõik oleks minu teha, siis ma ei laseks ühelgi neil kuhugi minna. Mulle ei meeldi see, kohe mitte üldse. Teades ennast ja oma olematut võimet inimestest edaspidiselt ka kinni hoida tean, et muutus saab olema kohutav. Ma vihkan uute kontaktide loomist, uusi lähenemisi ja uusi harjumisi. Paratamatult tuleb neid ebameeldivaid olukordi ilmselt rohkem kui seda ette kujutada suudan.
Ühesõnaga tunne on üsna sama kui just vastu seina jooksnud lapsel.
Tahaks veits rohkem kui jonnida.

Ja oma viha rumaluse, idiootsuse ja kahepalgelisuse vastu välja oksendada. 

ja nagu, üks retooriline küsimus,
kas see siis nagu oligi suvi v?

õghhhh