Tegin talvise suurpuhasute oma blogis ja kustutasin kõik need nelja aasta vingumised ja halamised ära. Aeg muudab inimest ja see imelik ollus on ka mulle külge hakanud. Jahhhhh ma jätsin selle asja siin juba ammu maha, AGA vahel on tunne, et mul on vaja end kuhugi tühjaks kirjutada, sest mõtted käivad mu kahel ajupoolusel üksteist taga ajamas ja tänu sellele kannatan ma nii unetuse kui ka üleväsimuse all. Seega voila, i am back.
Mida ma siis öelda oskan.
Esmalt viiks kurssi inimesed, kellega ma igapäevaselt (või isegi igaastaselt) ei suhtle.
Nii siis, olen omadega umbes täpselt seal, kus ma olin ka poolteist aastat tagasi. Vahepeal sain küll aasta vanemaks, kuid siiski EI käi koolis. Selle asemel olen halb inimene ja serveerin inimestele meelemürke ja loodan neilt kõik raha välja pigistada. KUID EI, soomlane on kohati väga kade rahvus. Ja väga soomekeelne... mõni ime, miks tippi ei saa eks.
Üks äärmiselt tore soome naineseletas mulle ükskord, miks ta eestis ikkagi soome keelt räägib. Olenemata sellest laevasõidust ja piisavalt kogusest veest Eesti ja Soome vahel, ei saa soomlane ikka aru, et ta on teises riigis ja võiks meile arusaadavas keeles rääkida. SEST VAHEMAA ON LIIGA VÄIKE. Kurat, kes teeb nii.
Vahelduseks tööle on mul ka mõni sõber. Mõni üksik küll, kuid selle eest naljakad kahekümne ja koledad kümne eest.
Ja nii ma oma noorust eemale veeretangi ja peagi teen suured silmad ja karjun passi vaadates iseendale "MIDA NII VANA V? UPS!" ja hakkan elu mõtet otsima.
Las ma veel niikaua olla.
Las see olla. Sain just aru kui roostes ma olen.
No comments:
Post a Comment