Ainuke vaba päev enne pühi. Andsin suure koguse raha ära jõulumaanias kinke ostes.
Ka Tallinna linn võiks endale jõuluteks paar uut trolli osta, võib-olla poleks trolli täis rahvast täna 5 minutit seisnud/istunud ja oodanud, millal juht trolli tagasi liinidesse saab. Ehk poleks see temperamentne venerahvusest naisterahvas rusikaga vastu udust trolliakent löönud. Ja ehk poleks see mööduv troll ka end liinidelt maha sõitnud ja poleks elektrinälga jäänud.
Olgem ausad, see säästaks närve. Süüdistama peab ikka linna, mitte trollijuhti, kes teeb kõigest oma tööd selles räpases aastaid näinud trollis.
Paar päeva tagasi jälgisin rõdult üht vanemas eas meesterahvast halli Opeliga, kes üritas millimeetri täpsusega saada kahe joone vahele, jättes mõlemale poole võrdselt ruumi. Alguses tundub rumal ja naljakas, et too mees kulutas enda elust kaks minutit autoga edasi tagasi sõites ja vaeva nähes. Tõsi. Kuid see kaks minutit ehk säästis teise inimese kakskümmend närvirakku nähes, et ka tema auto jaoks on ruumi. Vahel tundub naljakas, et inimesed Mustamäel veel hoolivad. Või et inimesed linnas üldse hoolivad.
Samas lõpetasin raamatu, mis ei hoolinud. Sain aina rohkem aru, et ma olen üks mõttetu noor tütarlaps, kellel pole ei ühtki hobi, annet ega oskust. AITÄH.
Kuid kui mul oleks anne, hobi ja oskus, oleksin ma sellest raamatust niiiiiii inspireeritud, et ma oleks praegu ninapidi märkmepaberites ja vihikutes, proovides luua midagi suurt, uut ja enneolematut.
ja mu vaip oli poest ära ostetud ...
No comments:
Post a Comment