adulthood going great

Nii. Et siis viimane postitus oli palju sajandeid tagasi kooli vihates. Aga vat vat vat, ajad muutuvad ja ka mina olen kooliteele tagasi pürgimas. See, kas ma ka seda rada uuesti astuda saan, selgub ei varem ega hiljem kui esmaspäeval.
Üleüldiselt on asjad muutumas. Kontrast tuleviku ja mineviku vahel muutub silmale aina valusamaks. Kõik lähevad oma eludega edasi. Üleüldse olen tähele pannud, et mind saadab äärmiselt halb karma ja kõik mu parimad (jeh, kutsun neid isikuid nii siis) lähevad kuhugi ära. Kes maltale, kes kanadasse, kes on üldse tubli virk ja kraps ning pürgib tõesti hea tuleviku poole. Ja siis olen mina. Jään siia Tallinnasse edasi kopitama ja ilusat ja helget tuleviku ootama. Kui kõik oleks minu teha, siis ma ei laseks ühelgi neil kuhugi minna. Mulle ei meeldi see, kohe mitte üldse. Teades ennast ja oma olematut võimet inimestest edaspidiselt ka kinni hoida tean, et muutus saab olema kohutav. Ma vihkan uute kontaktide loomist, uusi lähenemisi ja uusi harjumisi. Paratamatult tuleb neid ebameeldivaid olukordi ilmselt rohkem kui seda ette kujutada suudan.
Ühesõnaga tunne on üsna sama kui just vastu seina jooksnud lapsel.
Tahaks veits rohkem kui jonnida.

Ja oma viha rumaluse, idiootsuse ja kahepalgelisuse vastu välja oksendada. 

ja nagu, üks retooriline küsimus,
kas see siis nagu oligi suvi v?

õghhhh

So here is the point where i gave up at school

Ma olen kuri oma sõprade peale, kes käivad järel ja uurivad ning puurivad miks ma pole IKKA VEEL kooli läinud. Mul on sellejaoks mu tegelikult pere. Mul ei lähe vaja muretsevaid ja uudishimulike sõnu inimestelt, keda ma näen kuus korra ja seda ka kogemata. Ma olen juba arvestanud, et mul on sellejaoks vanemad, kes mulle minu haridust ninaalla hõõruvad ja loodavad, et see teeb minust koolivõimelise inimese. SO, no need for you to step in in here!!
Ausalt, mul on endal ka paanika. Aitab. Ainuke asi, mis mind veel lohutab on see, et mul on sõbrad/sõbrannad, kes on minust vanemad ja on täpselt samas punktis. So i still have year or so.

Olen uurinud oma võimalusi ja absoluutselt iga eriala tekitab minus mingit vastumeelt ja ma ei suuda kaugemale mõelda. Ma ei suuda uskuda, et kui ma romaani keeled selgeks saan, et siis minust saab tegija ja ma leian endale oma unistuste töö. Ainuke asi mida ma mõelda suudan on see, et ma lendan kuhugi itaaliasse/hispaaniasse ja lähen baari tööle. Sest keel on ju suus.
Ja Aasia kultuuri ja keelega on sama jama. Mul tuleb silme ette need maksustatud pilusilmsed vaesed mustapeased lapsed, kes veedavad oma lapsepõlve euroopa lastele mänguasju kokku kleepides, sest nende jaoks pole enam tänaval ruumi.
Jah ja kunst. muusika. Võib-olla, et ainukesed asjad, millega ma viitsiks tegeleda, but then life comes back and bites you in the ass. Kunst nagu actually nõuab joonistusoskust. Ja muusika, MA EI OSKA MITTE ÜHTEGI INSTRUMENTI, OMETIGI MA OLEN ÜRITANUD. Ma leian, et kõik on mu jaoks liiga keeruline ja siis mul kaob see püsivus ja tahe. Ja siis mul on kodus üks varsti teismeliseks saav neiu, kes õpib klaveril kahe minutiga loo selgeks ja võib seda sulle järgmine nädal veatult mängida.
Või IT. VÕI MATEMAATIKA. Oh dear lord

Mu aju lihtsalt lakkab kooliteemal töötamast ja leian, et minema kõndida on lihtsam kui seista ning seletada ja aruanda, miks ma ikka veel see laisk keskharidusega noob olen.

Also, mul on oma tööst siiralt kopp ees. Ma vist vajan puhkust.

So what should i dooooo

LIGHTBULB!!!!

So i have reached THE point, kus ma saan ilmselt mehi aidata. Kõik, kes on googeldanud või raamatukogust otsinud lehte/raamatut "kuidas naistest aru saada?", siis te olete kulutanud oma aega kohutavalt valesti. Naised on lihtsamad kui te arvate.
Mina isiklikult paigutaks nad kategooriatesse.
Esimene oleks see kõige hullem, keda me näeme alatihti uue mehega ringi tuiamas ja meeste kiimas pilke püüdmas - saage tuttavaks lohaka naisega.
Teine on see rõve "tänapäeva jube tibi", kelle häält kuuldes sul juba ihukarvad püsti tõusevad ja tahaksid teises suunas joosta. Talle enamasti meeldib midagi kohutavalt või ei meeldi üldse. Teda võib näha ajakirjast moenippe näpuga taga ajamas.
Kolmas on naine, kes usub kõike ja kõiki. Talle sa suudad musta valgeks rääkida ja pärast ta siiski ümber veenda. Ta usub, et sa muutud ja rohkem nii ei tee!!! Teda on lihtne ära rääkida ja ära kasutada.
Neljas on "ma ei tea naine", kes ei suuda mitte millegi ega kellegi vahel valida. Puuduvad igasugused standardid ja ta tõesti ei tea mida ta elult tahab. Ka aeg ei tee teda targemaks.
Viies on see tore "mis suhted ja draama?". Tal on üleüldiselt suva, kas tal on keegi või ei. Paaniliselt sa teda otsimas ei näe. Kui tuleb siis tuleb. Aega on. Sobib sulle salacrushiks ja ka parimaks sõbrannaks. Aga ta ei saa aru kunagi, kui ta kellelegi päriselt meeldib.
Kuues on "näägutav naine". Ta alati usub, et tal on õigus. Ja kui juhtub, et ongi, siis ta hõõrub seda sulle järgnevad 10 kuud nina alla, et sa oleks pidanud teda ikka kuulama. Ta alati ütleb sulle mida teha ja ootab su KOHEST reageerimist.
Seitsmes on see naine, kes teab mida ta tahab. "Jah palun, see" naine. Tal on omad kindlad standardid ja ei lase ka orkaanil neid muuta. Omad uskumised ja tõekspidamised. No mis sa ikka vaidled?
Kaheksas on see ülepoputav emalik naine, kes poeb sulle nii sügavale, aga ainult sellepärast et sul hea oleks. Ta ei ela endale vaid teistele.
Aga nüüd läheb asi keeruliseks. Alati ei ole kõik must ja valge. Nendest kaheksast saab omakorda kokku keeta veel hullemaid naisetüüpe.
Jah ja ma ausalt usun, et on erandeid ja kõik naised polegi nii lihtsad/keerulised.
Ma vabandan kui ma kedagi südamest solvasin, aga need on äärmused.

Ja ma kirjutasin selle kõik telefonis ja kell kuradi pool kolm öösel. Vot nii palju ma hoolin meessoost.

My mood is 'meh'

Töönarkomaani kõrvalnähuks on isiklikuelu täielik hääbumine (kuni kadumiseni). Jah.
Sain eile Mairitiga kokku, keda viimati nägin pool aastat tagasi, kui õues lõõmasid plusskraadid ja elu oli lillelisem ja meeleolukam. Sel hetkel avastasingi, et enam pole palju neid sõpru alles, kes on mul kusagilt mujalt kui sealt, kus ma töötasin või töötan. Igapäevaselt ei suhtle ma ühegi 'töövälise' sõbraga. Neist kuulen kord kuus ja seda ka juhul kui mõlemal aega on. Ma enam ei oska sõprussuhteid kaugete inimestega südamelähedal hoida ja pidevalt need kaovadki.
Aga mis siis juhtub, kui mõlemad on töönarkomaanid?

Mina ja mu töö ...
Inimesed on toredamad kui töö ise, ning ilmselt kui sellist seltskonda ei oleks, siis poleks ka seda tööd. Ma ärkasin täna kell üheksa üles, et tööl lihtsalt kaksteist tundi tuimalt passida, istuda ja oodata, millal tuleb uuesti tsekimasinast see piiks, mis käsib mul tagumiku pingilt üles ajada ja teha seda, mille pärast ma hommikul sinna läksin. Mul juba ununes, kui igavad need nädalasisesed pikad vahetused on.
Mulle meeldib vaadata teisi inimesi seda tööd tegemas. Mulle meeldivad südamlikud, särasilmsed ja õnnelikud (natukene 'ahmulsuva' attitudega teenindajad). Mulle aina rohkem meeldivad kohad, kus teenindajad sulle igale võimalikule kohale egoboostivaid sõnakesi kirjutavad. See tunne on võimas ja tekitab sulle mõnusa vatimullikese ümber, kus elu ei tundu üldse karm ja ebaõiglane.

Tegin intro- ja ekstraverdi testi, sest Piret vahepeal muutkui jahus selles, mis ta arvab kumb ta on ja mis tegelikult välja tuli. MA OLEN ambivert, mis tähendab, et ma olen keskpärane mõttetu inimene. Ma ei ole endasse pugenud, kes ei julge midagi öelda, ega ma pole ka see, kes viskab ennast oma sõnadega igaühe peale, vaid ma olen leidnud kuldse kesktee.
Tulemus on parem kui ma arvasin, sest ma olin kindel, et ma olen 100% introvert.
Säh sulle.

See test hakkas mind veelgi rohkem huvitama, kui ma avastasin, et ma kirjutan paremad postitused drafti ja säilitan neid ainult endale, ning halvemaid ma kipun teistega jagama.

That new thing called 2015

Aastavahetus on võikalt üle elatud ja juba seitse tundi seljataha jäänud. Siin ma olen varahommiku tundidel und otsides.
Kuidas möödus? No kuidas ikka, laudu koristades, jooke serveerides jaaaaaa kõike taolist tehes. Jesh, olin tööl. Tegin vähemalt 4 inimese tööd, kuna täna oli aastas ainuke päev, kus on meil lubatud töö ajal juua. No ja paljud võtsid joomist nagu noh, JOOMIST ikka. Sõnasõnalt.
 Ühesõnaga olid kõik purjus ja ei viitsinud midagi teha ja kuna mind alkohol ei sümpatiseerinud ning ei tahtnud homsetele kallitele kolleegidele ka mingit päris sitamaja jätta, kuna ma siiski hoolin eksole. Sellepärast võtsingi kandiku ja jooksin nagu pöörane kirgit mööda trahterit ringi iga võimaliku lauda koristades ja linu laiali vedades.
Ja see ilutulestik ... oli ilus, aga mulle meeldib end kurjaks ajada ja mõelda, et see oli meie jõulupreemia, mis vastu taevast lendas ja teiste inimeste silmad särama pani.

Aga ei muidu oli muhe. Aga kullaga üle valatud lemmikuid ei olnud tööl. Üks oli, aga see oli ka omadega teisel korrusel ning ka alkoholilembeline noor neiu!!
See ongi naljakas. Mul on omad ülimega lemmikuid, keda ma tahaks igapäev endaga tööle, et iga päev oleks sama naljakas ja tore kui need mõned. Ja kui ma näen, et lemmikuid ei ole, siis ma krimpsutan nina teistepeale ja ei olen antisotsiaalne ning sarkasmiga üleküllatud ja siis kõik heidivad. No asi pole teis eksole. Asi on graafiku tegijas (nimesid ei nimeta ja otsa ei vaata).

Ja vanalinn oli kole ja soovin, et oleksin selle vahele jätnud. Kainena pole see koht siiski see, kus imed juhtuvad ja unistused täituvad. Noored, te otsite seda valest kohast.

Third post, a little tipsy

Jõulud on  omadega otsapeal. Maarja on tagasi linnas ja vein on näppudesse jõudnud ning olukord on hullem kui autocorrectiga.

Nüüdsest võin hakata fulltime joomameheks ja katsetada igasuguseid uusi asju, kuna sain jõuludeks baaridaami pudipadi. And i am soo happy for it. Ehk nüüd tulevad rainbow shotid ilma sakualuseta ja higimulliteta välja. Vaja on ainult grenadiini, mahla ja inimesi, kes minuga jooksid.

Naljakas on see, et homme on dreamteam täies koosseisus tööl ja seda viimast korda. Kui ma ei eksi siis ehk võib juhtuda ka jaanuaris seda imelist hetke, kus parimad kolleegid on ühe leti taha saadud. Aga olgem ausad, meil on liiga tore koos tööl, et meid koos tööle panna.
Siit tekib lahkarvamus töötajate ja juhatuse vahel. Töö peaks olema lõbus ja nauditav, seda eriti baaris eksole? Aga miks on probleeme sellega, et baaritöötajatel on liiga LÕBUS tööl olles. NAERAVAD liiga palju. Kas see polegi siis see, mis kliendile meeldiks. Kellele meeldib masendunud endas kinni ja pisaraäärel olev tüdinenud klienditeenidaja?
Oleme tõsised, on probleem, oleme toredad ja rõõmsad, on ka probleem. Otsustage lõpuks ära, mida te tahate. Sest ma tean paljusid tüdinenud teeninduses olevaid inimesi, kes sobiks sel juhul sinna ideaalselt eksole.

Parim muidugi oleks oma eluga edasi minna ja end teenindusvaldkonnast välja vingerdada, kuid see tahab omamoodi teadmisi ja pealehakkamist, mida ma leian iga ametiga enda puhul puuduvat. Pole midagi, peab end kuhugi sisse sööma hakkama. Ka seegi pole nii lihtne.

Vahel unistan sellest, et elu võiks end lihtsalt mu peale kukutada. Mitte just elu vaid pigem karjäär. Elu ka. Sest ma ei saa just öelda, et ma elaks oma elu täiel rinnal, sest töö jääb alati ette. Aga jaanuaris sellega probleeme olema ei peaks. Aega on rohkem kui küll ja ilmselt saan kõik tegemata tegemised ära teha, kõik käimised ära käia ja kõik olemised ära olla.
Ehk saab lõpuks Piretiga SPA-sse ja Erki ja Piretiga uisutama, Mairitiga deidile ja igale poole mujale, kuhu hing ihaldanud on.
Ja peamine, EHK näeb enne masendavat talve ilma igasuguste kaunistusteta ka Raekoja kuuse oma täies ilus ära?!?!?!?!

Mina olen õnnelik, aga mu veiniklaas pole. (tühi)

Ja kui pilgud tapaksid, oleksin ma 24-ndal detsembril kell 19:13 oma jalavarjud ilusti karpi ära pannud ja oma elu vaesetele hingedele andnud. (see kell tegi mu isa oma kingi lahti, oh draamat upsoih)

Ma usun, et kõigil on neid päevi, kus kõik asjad lähevad äärmiselt hinge ja sulle ei tule meelde päev, millal sa viimati nutsid. Minul oli täna see päev. Aga olgu jumal tänatud(käisinjõuludelkakirikus, ehknüüdonjumalnüüdkaminupoolt), et sain ennem kodust minema ja kõik närvi ajavad faktorid sai jäätud lumevaesesse hiiumaale koos ilusa päikse ja mahamaetud lootustega. Suudan siiani end veenda, et ma olen lihtsalt liiga pikalt tugev olnud ja stressi lahkus lõpuks minust lainetades üle pea ja need lained lihtsalt tahtsid silmadest välja tulla.
Nagu veest pilgeni täis pudelist. No kui enam ei mahu, siis ei mahu! ja tulebki uputus. Füüsikat juba nii lihtsalt ära ei peta.

Tegelt autocorrect ei teeks paha ju? ....

Second post, still trying.

Ainuke vaba päev enne pühi. Andsin suure koguse raha ära jõulumaanias kinke ostes.
Ka Tallinna linn võiks endale jõuluteks paar uut trolli osta, võib-olla poleks trolli täis rahvast täna 5 minutit seisnud/istunud ja oodanud, millal juht trolli tagasi liinidesse saab. Ehk poleks see temperamentne venerahvusest naisterahvas rusikaga vastu udust trolliakent löönud. Ja ehk poleks see mööduv troll ka end liinidelt maha sõitnud ja poleks elektrinälga jäänud.
Olgem ausad, see säästaks närve. Süüdistama peab ikka linna, mitte trollijuhti, kes teeb kõigest oma tööd selles räpases aastaid näinud trollis.

Paar päeva tagasi jälgisin rõdult üht vanemas eas meesterahvast halli Opeliga, kes üritas millimeetri täpsusega saada kahe joone vahele, jättes mõlemale poole võrdselt ruumi. Alguses tundub rumal ja naljakas, et too mees kulutas enda elust kaks minutit autoga edasi tagasi sõites ja vaeva nähes. Tõsi. Kuid see kaks minutit ehk säästis teise inimese kakskümmend närvirakku nähes, et ka tema auto jaoks on ruumi. Vahel tundub naljakas, et inimesed Mustamäel veel hoolivad. Või et inimesed linnas üldse hoolivad.

Samas lõpetasin raamatu, mis ei hoolinud. Sain aina rohkem aru, et ma olen üks mõttetu noor tütarlaps, kellel pole ei ühtki hobi, annet ega oskust. AITÄH.
Kuid kui mul oleks anne, hobi ja oskus, oleksin ma sellest raamatust niiiiiii inspireeritud, et ma oleks praegu ninapidi märkmepaberites ja vihikutes, proovides luua midagi suurt, uut ja enneolematut.

ja mu vaip oli poest ära ostetud ...