Third post, a little tipsy

Jõulud on  omadega otsapeal. Maarja on tagasi linnas ja vein on näppudesse jõudnud ning olukord on hullem kui autocorrectiga.

Nüüdsest võin hakata fulltime joomameheks ja katsetada igasuguseid uusi asju, kuna sain jõuludeks baaridaami pudipadi. And i am soo happy for it. Ehk nüüd tulevad rainbow shotid ilma sakualuseta ja higimulliteta välja. Vaja on ainult grenadiini, mahla ja inimesi, kes minuga jooksid.

Naljakas on see, et homme on dreamteam täies koosseisus tööl ja seda viimast korda. Kui ma ei eksi siis ehk võib juhtuda ka jaanuaris seda imelist hetke, kus parimad kolleegid on ühe leti taha saadud. Aga olgem ausad, meil on liiga tore koos tööl, et meid koos tööle panna.
Siit tekib lahkarvamus töötajate ja juhatuse vahel. Töö peaks olema lõbus ja nauditav, seda eriti baaris eksole? Aga miks on probleeme sellega, et baaritöötajatel on liiga LÕBUS tööl olles. NAERAVAD liiga palju. Kas see polegi siis see, mis kliendile meeldiks. Kellele meeldib masendunud endas kinni ja pisaraäärel olev tüdinenud klienditeenidaja?
Oleme tõsised, on probleem, oleme toredad ja rõõmsad, on ka probleem. Otsustage lõpuks ära, mida te tahate. Sest ma tean paljusid tüdinenud teeninduses olevaid inimesi, kes sobiks sel juhul sinna ideaalselt eksole.

Parim muidugi oleks oma eluga edasi minna ja end teenindusvaldkonnast välja vingerdada, kuid see tahab omamoodi teadmisi ja pealehakkamist, mida ma leian iga ametiga enda puhul puuduvat. Pole midagi, peab end kuhugi sisse sööma hakkama. Ka seegi pole nii lihtne.

Vahel unistan sellest, et elu võiks end lihtsalt mu peale kukutada. Mitte just elu vaid pigem karjäär. Elu ka. Sest ma ei saa just öelda, et ma elaks oma elu täiel rinnal, sest töö jääb alati ette. Aga jaanuaris sellega probleeme olema ei peaks. Aega on rohkem kui küll ja ilmselt saan kõik tegemata tegemised ära teha, kõik käimised ära käia ja kõik olemised ära olla.
Ehk saab lõpuks Piretiga SPA-sse ja Erki ja Piretiga uisutama, Mairitiga deidile ja igale poole mujale, kuhu hing ihaldanud on.
Ja peamine, EHK näeb enne masendavat talve ilma igasuguste kaunistusteta ka Raekoja kuuse oma täies ilus ära?!?!?!?!

Mina olen õnnelik, aga mu veiniklaas pole. (tühi)

Ja kui pilgud tapaksid, oleksin ma 24-ndal detsembril kell 19:13 oma jalavarjud ilusti karpi ära pannud ja oma elu vaesetele hingedele andnud. (see kell tegi mu isa oma kingi lahti, oh draamat upsoih)

Ma usun, et kõigil on neid päevi, kus kõik asjad lähevad äärmiselt hinge ja sulle ei tule meelde päev, millal sa viimati nutsid. Minul oli täna see päev. Aga olgu jumal tänatud(käisinjõuludelkakirikus, ehknüüdonjumalnüüdkaminupoolt), et sain ennem kodust minema ja kõik närvi ajavad faktorid sai jäätud lumevaesesse hiiumaale koos ilusa päikse ja mahamaetud lootustega. Suudan siiani end veenda, et ma olen lihtsalt liiga pikalt tugev olnud ja stressi lahkus lõpuks minust lainetades üle pea ja need lained lihtsalt tahtsid silmadest välja tulla.
Nagu veest pilgeni täis pudelist. No kui enam ei mahu, siis ei mahu! ja tulebki uputus. Füüsikat juba nii lihtsalt ära ei peta.

Tegelt autocorrect ei teeks paha ju? ....

Second post, still trying.

Ainuke vaba päev enne pühi. Andsin suure koguse raha ära jõulumaanias kinke ostes.
Ka Tallinna linn võiks endale jõuluteks paar uut trolli osta, võib-olla poleks trolli täis rahvast täna 5 minutit seisnud/istunud ja oodanud, millal juht trolli tagasi liinidesse saab. Ehk poleks see temperamentne venerahvusest naisterahvas rusikaga vastu udust trolliakent löönud. Ja ehk poleks see mööduv troll ka end liinidelt maha sõitnud ja poleks elektrinälga jäänud.
Olgem ausad, see säästaks närve. Süüdistama peab ikka linna, mitte trollijuhti, kes teeb kõigest oma tööd selles räpases aastaid näinud trollis.

Paar päeva tagasi jälgisin rõdult üht vanemas eas meesterahvast halli Opeliga, kes üritas millimeetri täpsusega saada kahe joone vahele, jättes mõlemale poole võrdselt ruumi. Alguses tundub rumal ja naljakas, et too mees kulutas enda elust kaks minutit autoga edasi tagasi sõites ja vaeva nähes. Tõsi. Kuid see kaks minutit ehk säästis teise inimese kakskümmend närvirakku nähes, et ka tema auto jaoks on ruumi. Vahel tundub naljakas, et inimesed Mustamäel veel hoolivad. Või et inimesed linnas üldse hoolivad.

Samas lõpetasin raamatu, mis ei hoolinud. Sain aina rohkem aru, et ma olen üks mõttetu noor tütarlaps, kellel pole ei ühtki hobi, annet ega oskust. AITÄH.
Kuid kui mul oleks anne, hobi ja oskus, oleksin ma sellest raamatust niiiiiii inspireeritud, et ma oleks praegu ninapidi märkmepaberites ja vihikutes, proovides luua midagi suurt, uut ja enneolematut.

ja mu vaip oli poest ära ostetud ...

No posts. Start blogging!

Tegin talvise suurpuhasute oma blogis ja kustutasin kõik need nelja aasta vingumised ja halamised ära. Aeg muudab inimest ja see imelik ollus on ka mulle külge hakanud. Jahhhhh ma jätsin selle asja siin juba ammu maha, AGA vahel on tunne, et mul on vaja end kuhugi tühjaks kirjutada, sest mõtted käivad mu kahel ajupoolusel üksteist taga ajamas ja tänu sellele kannatan ma nii unetuse kui ka üleväsimuse all. Seega voila, i am back.

Mida ma siis öelda oskan.
Esmalt viiks kurssi inimesed, kellega ma igapäevaselt (või isegi igaastaselt) ei suhtle.
Nii siis, olen omadega umbes täpselt seal, kus ma olin ka poolteist aastat tagasi. Vahepeal sain küll aasta vanemaks, kuid siiski EI käi koolis. Selle asemel olen halb inimene ja serveerin inimestele meelemürke ja loodan neilt kõik raha välja pigistada. KUID EI, soomlane on kohati väga kade rahvus. Ja väga soomekeelne... mõni ime, miks tippi ei saa eks.
Üks äärmiselt tore soome naineseletas mulle ükskord, miks ta eestis ikkagi soome keelt räägib. Olenemata sellest laevasõidust ja piisavalt kogusest veest Eesti ja Soome vahel, ei saa soomlane ikka aru, et ta on teises riigis ja võiks meile arusaadavas keeles rääkida. SEST VAHEMAA ON LIIGA VÄIKE. Kurat, kes teeb nii.
Vahelduseks tööle on mul ka mõni sõber. Mõni üksik küll, kuid selle eest naljakad kahekümne ja koledad kümne eest.
Ja nii ma oma noorust eemale veeretangi ja peagi teen suured silmad ja karjun passi vaadates iseendale "MIDA NII VANA V? UPS!" ja hakkan elu mõtet otsima.

Las ma veel niikaua olla.

Las see olla. Sain just aru kui roostes ma olen.